1941.a.septembri alul hädamaandunud saksa He-111 nina ja mootorid Riia mnt sõiduteel,rattad kraavi põhjas. 1951.talvel plaanerikaared 2-mehelise plaaneriga Viljandi järve jääl.Õhkuvedu GAZ-93 tagumisele veorattale keritava trossi abil.1951.a.sügisel.langevarjuhüpped Po-2 pealt.Instruktor Harri Rump.
Ain-Hillar Arnim  |  1. detsember 2014

Harri oli aviomotoristide kursusel osaleja, võibolla ka pajatas mootori ehitusest( instruktorina?) Langevarjurite kursusel ta ei olevat olnud ei instruktorina ega kursandina. Nii teadis rääkida hr. Arvo Rand.. Küll aga oli langevarjurite kursuse lõpetanud Harri tulevane abikaasa, kes koolis oli õpetajaks ning kandis uhkelt kostüümi revääril langevarjuri märki.
Enno Öövel  |  23. august 2015

1941.a.sügisel teostas Saksa pommilennukite üksus Pärnu lennuväljalt ründelende Saaremaal asuvate Nõukogude vägede vastu.Peamine ründeobjekt oli muidugi saare keskosas paiknev suur lennuväli,kus oli tugev õhutõrje.Ilmselt liiga madalale laskunud He 111 piloodikabiinis viibinud kolm lendurit said surma.Tagapool keres viibinud radist-laskur (omamata piloodi paberid),võttis juhtimise üle,kuid tal ei lubatud Pärnu lennuväljale maanduda.Tal kästi lennuk suunata ida suunas olevale rabade alale ja langevarjuga välja hüpata.Radistina informatsiooni saanud,otsustas ta omal riisikol kütuse jatkudes välja venitada tühjale Viljandi lennuväljale.Kuigi maandusrada jäi veidi lühikeseks risti vastu olevat maanteetammi,sai radist maandumisega hakkama.Lõpppidurdust soodustasid ka paljud õhuliini telefonijuhtmed,millised jäid lennuki esiotsa ette.Liimpuitmaterjalist propellerilabad aga purunesid vastu teepinnast.Hilisematel He 111 mudelitel olid paigaldatud ainult metallist propellerilabad.
Ain Hillar Arnim  |  22. aprill 2017

Harri Rump juhatas langevarjurite kursust ALMAVÜ ruumides Lossi tänaval.Võtsin nendest isiklikult osa,kuid haiguse tõttu tuli mul need katkestada.Hüpped olid planeeritud Viljandis Po-2-lt,kui ka hiljem aerostaadilt väljaspool Viljandit.Kidas kursused edasi kulgesid,selle kohta mul puudub info.
Ain Hillar Arnim  |  24. juuli 2017

Talvine lennupäev Viljandi järvel Oli 10. jaanuar 1960 aastal .Viljandi järve vetelpäästejaama juures seisid kaks algväljaõppe plaanerit BRO-11 . Nende juurde kogunes grupp noormehi, kel oli kavatsus plaaneritega lendama hakata. Kuna plaanerid seisid katteta, olid tiivad kattunud õhukese jääkorraga. Jää eemaldamiseks klopiti tiibu kergelt. Tiiva esimest kolmandikku katvalt vineerilt ja tiiva tagaosa katvalt riidelt tuli jää suhteliselt kergelt ära, kuna need kloppimisel kergelt läbi paindusid.Vineeri ja riide ühenduskoht oli tala peal, mis läbi ei paindunud.Selle koha pealt oli jääd raske kätte saada ja nii jäidki sinna jääkonarad. Keegi sellele erilist tähelepanu ei pööranud. Nagu edaspidi selgus, oli see suur viga. Plaanerid veeti kesk järve suunaga Tartu maantee poole. Mädalepiku traaversile asetati Dabahhovi, mootorratta abil käivitatav vints. See pidi plaanerid õhku tõmbama. Esimese lennu pidi värskeltremonditud hõbedase plaaneriga tegema purilennuinstruktor Voldemar Õngo. Vintsimiseks kasutati mootorratast M-72. Vintsima asus Olev Leesment. Stardi korraldaja oli käesoleva kirjutise autor Heinar Kalam. Andsin märku ja Olev asus vintsima. Et lumi oli sattunud mootorratta ratta ja vintsi rulli vahele, siis katsed plaanerit liikuma saada ebaõnnestusid. Nüüd otsustas hr. Õngo ise vintsima minna ja palus selle lennu teha minul. Olin sellega rõõmuga nõus, ütlesin ainult, et ta mind liiga kõrgele ei tõmbaks. Start toimus sujuvalt ja kuskil 50 meetri kõrgusel vabastas instruktor, gaasi maha keerates veotrossi. Peale vabanemist hakkas plaaner läbi vajuma. Arvasin, et kiirus on väike ja andsin juhist ette. Kiiruse suurenedes hakkasin juhist tagasi tõmbama. Sellega õnnestus laskumisnurka vähendada, kuid plaaner jätkas lapiti läbivajumist kuni põrkus vastu jääd. Löögist purunesid plaaneri aluseks olev suusakarp ja fermkere. Kuna olin kinnitatud ümber kõhu oleva rihmaga, siis paindus ülakeha ette ja ma lõin oma pea vastu põlve. Üldiselt pääsesin vigastusteta. Selle peale ütles instruktor, et see võis olla lennuki või ka mehe viga (see oli minu kolmekümmne kaheksas lend). Arutanud veidi asja ,otsustas hr. Õngo lennata teise plaaneriga öeldes,et see vana hea „Piilu“ (Nimi tuli sellest, et plaaneri kapoti peal oli Tõnu Liigandi poolt maalitud piilupart) ei vea alt. Vintsima asusin mina. Tõmbasi trossi tasapisi pingule ja stardikorraldaj märguande peale andsin gaasi .Plaaner eraldus suht loiult, kuid kiiruse suurenedes hakkas kõrgust koguma, kuni äkki tross katkes. Plaaner lasi nina alla, põrkas varsti vastu jääd ja purunedes, samuti nagu minu juhitud plaaner. Õnneks pääses ka insruktor vigastusteta.. Korjasime plaanerite tükid kokku ja viisime nad remontimiseks pioneeride majja, kus oli tollal plaanerite kodu ja remondivõimalus. Kahe nädala pärast jätkasime lende. Asja arutades tulime järeldusele, et jääriba plaaneri tiival töötas nagu pidurklapp ja kaotas tiiva tõstejõu. Seega, lendama minnes tuleb lennuk täielikult ja korralikult puhastada. Heinar Kalam endine harrastuspiloot
Heinar Kalam  |  3. september 2017

Isata jäänud lapsena olen kogu oma käteosavuse omandanud aastatel 1954-1960 Viljandi pioneeride majas ringijuht Voldemar Õngo käe all. Alustasime puutööga (omavalmistatud väike pink jms.). Hiljem tegime metallitöid (valmis plekist purukühvel jne.), elektritöid (valmisid patareiga toimivad uksekell ja elektrimootor, võrgupingel toimiv sireen, trafo 220V/ 2-12V ja sellega töötav põleti kujutiste kandmiseks puidule, miniatuursetel raadiolampidel toimiv raadisaatja/vastuvõtja , heinakõrtest valmistatud, ilma kummita 1,5 grammi kaalunud siselennumudel, remontisime oma jõuga mootorrattad (125 kuupsentimeetrine , vist Minsk ja 350-ne IŽ ) jne.jne. Sealt saadud pagasiga tegi 1959.a. ära mootorrattajuhi eksami. Seal nägin esimest grammofonilt käivitatavat magneetofoni ning kuulsin esmakordset oma häält salvetatuna magnetlindile. Järgnes osalemine kinoprojektoriga kitsasfimide demonstreerimises- näitasime filme tehnikapoiste ruumist läbi seina tantsijate/näitlejate/lauljate (nende hulgas oli ka Vello Orumets) ruumi . Pioneeride majas alustas Voldemar Õngo käe all ka purilennu ring. Päris alguses ma selles ei osalenud, kuid kuna tehnikapoiste käsutuses oli vaid kaks ruumi, siis sattusime purilennupoistega ikka kokku. Nemad remontisid allakukkunud lennukiosi, meie ehitasime midagi. Olin paar korda käinud Viljandi tolleaegsel lennuväljal (endisest motodroomist üle Riia maantee) purilennuki algõpet vaatamas nind isegi "kummi" saanud. Nii nimetati algõpet, mille puhul purilennuk kinnitati trossiga maa külge, kaks poissi hoidid lennukit tiivaotstest, purilennuki ninna kinnitati umbes pöidla jämedune kummipael, 6-8 poissi venitasid paela teatud sammude võrra pingule ning "lendur" päästis istme esiküljel oleva nupuga lennuki trossi otsast vabaks. Tulemuseks oli mõnesekundiline hüpe. 1959.a.kevadsuvel valmistusid "lendurid" lennuks sealsamas selle vahega , et kummipoiste asemel pidi tõmbamise ära tegema vintsile paigaldatud külgkorviga mootorratas M 72. Einari Pals 8. noembril
Einari Pals  |  8. november 2022

Niisiis kutsus Voldemar Õngo 1959a. ühel kevadsuvisel päeval mind kaasa osalema lennuõppel. Lubadega poisina pidin toimetama "lahinguväljale" mootorratta M-72. Olin sellega juba nii mõnegi sõidu varem teinud ja tundsin tema hingeelu. Tal oli üks selline viga, et aeg ajalt katkestas esitule peal paiknenud süütelukk mootori töö. Mind oli õpetatud, et kui nii juhtub, siis põruta rusikaga vastu lambi korpust ja jätka sõitu. Mõned "lendurid" olid oma sooritused juba teinud kui instruktor pani mind lennuki istmele ning läks ise tõmbama. Tõmme pidi kestma kuni lennuk tõuseb 6-10 meetri kõrgusele, seejärel tross lõdvenes ja veokonks pidi lennuki küljest lahti kukkuma. Tiivapoisid olid kohal ning läks lahti. Kõik toimus väga kiirest - tuul tuhises kõrvus, hoidsin juhist tõusmisasendis, nägin , et ma olen maast lahti ja äkki tundsin , et tõmme on lõppenud. Teadsin, et pean andma juhist ette , säilitama lennukiirust ja maanduma. Nii ma ka tegin. Lennuk lendas suunaga maa poole, kuid kui ma jõudsin umbes paari meetri kõrgusele, taastus äkki tõmme. Olin veel õhus, kuid tõmme oli nii järsk , et ma ei suutnud reageerida - põrkasin suusakarbiga vastu maad. Selle lennukil oli ainul iste ja selle ees vineerist "kapott". Suusakarp purunes ning mina väänasin välja vastu maad puutunud vasaku käe pöidla. Volli tuli joostes lennuki juurde , lohutas ja vabandas, et toimunu juhtus tema süül - ta andis seiskunud mootorratta lambile vopsu, nägi, et trossi ots ei tulnud lennuki konksu otsast lahti, lisas gaasi lootuses trossi lõtk välja vedada ja lendu jätkata , kuid ...! Vaatamata Õngo poolt süü omaksvõtmisele jäi see lend minu viimaseks. Purilennukiga tõusin järgmisel korral reisijana taevasse aastal 2007. Kabiiniga purilennuki vedas üles mootorlennuk, termika oli vägev, tõusime 400 meetrilt 1400-le. Noor piloot andis mulle võimaluse tunnetada lendu - tegin iseseisvalt ühe ringi, kõigutasin lennukit pisut tiivalt tiivale ja ... 45 minuti pärast maale naastes oli elamusest pisarteni liigutatud. Einari Pals 8. novembril 2022.
Einari Pals  |  8. november 2022